Jaanuar 2011

Kuna ma eelmise postituse lõppu kirjutasin paljulubavalt "jätkub..." siis poleks vist eriti viisakas väga pikalt selle jätkuga venitada, seepärast alustame jaanuarikuu juttudega, isegi kui see kuu veel mitme nädala jagu ees seisab.

Siia algusesse leidsin ma oma telefonist ühe toreda pildi jõululaupäeva hommikust. Kuna meil Lennale midagi uhket kingiks muretsetud polnud, siis oligi tema kingiks see, et öö vastu jõule sai kuts magada meie kaisus. Jah, õhtul oli vaja Lennale siiski kaks korda kutse esitada, sest ta lihtsalt ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ja muidugi, kui ta sinna voodijalutsisse maandus, siis ei lahkunud ta sealt enne, kui alles hommikul terve pere toimetama läks ja siis ka veel nautis 1,8x2m pehmust ja soojust enda all.
Muide Lenna on meil üsna suure joogijanuga või siis on ta joogikauss liiga väike, ei teagi. Eks tal muidugi ole tubaseks olemiseks liiga soojad rõivad ka. Igatahes nüüd on kuts selgeks õppinud, et kui keset ööd on vesi kausis otsas, siis tasub vanni hüpata ja uurida sealt, kas on joogipoolist. Selle kolina ja küünteklõbina peale muidugi ärkan mina üles ja panen koerale kohe juua. Mõned väga lineaarse mõttelaadiga koerad näiteks haugatavad joogikausi juures, mõnel pool ajavat janu härja kaevu, aga meie pool on nii, et janu ajab Lenna vanni:)

Eelmine kord jäi jutt pooleli Anneliise kõhuviiruse saaga juures, sest kui selle aasta esimeseks päevaks tundus, et kõik on okei ja haigus hakkab üle minema, siis 3.jaanuari hommikul oli emmel voodis kaisus üleni tulikuum laps, kes ei jaksanud silmigi avada. Emme sai kraadiklaasiga temperatuuriks jällegi 39 kraadi ja kõne perearstile kinnitaski, et nüüd tuleb võtta ette tee lastehaiglasse. Laps oli tõesti nõrk, söömine ei taastunud ka paari palavikuvaba päeva jooksul, kõht oli koguaeg lahti olnud ja nüüd veel uuesti palavik ka. Anneliise emotsionaalse emme kohaselt tuli kõigepealt paar taskurätti märjaks paanitseda, siis vaprus kokku võtta ja issi koju kutsuda, et siis koos haiglasse minna. Vaprus seepärast, et issi meil ka selline emotsionaalne ja kui asi veel tema last puudutab, siis on asi eriti tundeküllane. Seega tasub sellistest asjadest rääkida väga rahuliku ja kontrollitud hääletooniga.
Emme pakkis varustuse kaasa umbes 3-4 päevaks nii endale, kui lapsele. Väga tähtsad olid tudukoll, lutt, teku ja mõned mänguasjad. Mahlatops ka, sest Liise ei oska veel ise tassist juua. Muide täpselt koti pakkimise ajal helistas vanaema Anne, ta oleks nagu teadnud, et miskit on pahasti, sest tavaliselt sellisel kellaajal ta ei helista. Emme veel mõtles, et ei hakka kedagi hirmutama ja informeerib teisi alles siis, kui on midagi kindlamalt teada. Halbu uudiseid on ikka paha teatada ja veel ise rahulikuks jääda seejuures.

muidugi ei rõõmustanud laps sellise kakkumise peal, sest tema oleks tahtnud emme või issi kaisus lihtsalt magada ja magada ja magada...:(

vot nii väsinud laps, et peakest ka ei jõudnud hoida

Lastehaiglas meid kraaditi ja kaaluti ja kuulati ja vaadati ja anti palavikualandajat 125 mg paratsetamooli. Anneliise kaalus koos riiete ja mähkmetega alla 9 kg! Liise hakkas niipea röökima, kui kitlis tädi ruumi astus ja neid käis seal ikka mitmeid. Niipea, kui arst väljus, jäi laps magama - ükskõik mis asendis ja kus, lihtsalt langes unne. Lisaks võeti veel vereanalüüs. Ja seda verd võeti palju, mitme mitme topsiku sisse. Liise istus issi süles ja emme hoidis kätt kinni. Peale seda kui laborant läinud oli, hakkas issi järku ohkima ja oli näost kriitvalge. Meie issi ei kannata verd. Õnneks sai ta ruttu pikali heita. Lisaks sellele oli ta ise ka kõhugripi küüsis ja vaevles halva enesetunde käes.

Olime vastuvõtu ruumis päris mitu tundi. Palavikurohi mõjus hästi ja Anneliise hakkas jooma mahla, mis kodunt kaasa oli saanud. Arst siiski arvas, et me võiksime natuke jälgimise alla jääda ja meid saadeti palatisse.

Saime teada, et põletikku veri ei näidanud, samas konkreetset vastust, milles asi, ei saanud me ka. Ilmselt mingi kõhuviirus ikkagi.

Ja Anneliise jälle magas ja magas...isegi kui arst vaatamas käis, siis tema ikka magas ja arstitädi sai isegi nii lapsele pai teha...

vahepeal tegi ühe silma lahti, vahepeal kaks ja siis vahepeal isegi veidi oli üleval umbes 15 minutit ja siis langes jälle unne

Õhtul kella 18ks oli lapsel palavik läinud ja olemine hakkas paremaks minema. Kakamisest muidugi juttu polnud, sest meie laps ei kaka võõras kohas, vaid ainult koduses keskkonnas ja ju see palat polnud siis piisavalt kodune. Arst arvas, et osakonda saatmine oleks üsna stressirohke lapsele, lisaks olid kohad üsna täis. Anti kaasa lahus, millest jooki valmistada, et vedeliku- ja toitainetekadu kompenseerida ning võisime koju minna.
Sel õhtul ostsime viimaste Eesti kroonide eest lapsele lohutuseks kaisukutsu ja kuigi kõht püsis lahti veel paar päeva, hakkas Anneliise tervis ja söögiisu taastuma juba samast õhtust. Jaanuaris ei julge me isegi beebikooli minna, et uusi haigusi vältida. Las laps kosub. Vanaema Anne muretses ruttu suure pudeli kalamaksaõli, mida me nüüd terve perega kasutame, sest see aegub üsna ruttu. Anneliise pole õlist just kuigi vaimustuses, missest, et sidrunimaitseline:) Iga hommik käib üks tants ja tagaajamine, niipea kui laps rohelist pudelit näeb. Aga küll ma mingi nipi välja mõtlen ja kui Liise emme nipi ära tabab, no siis tuleb uus nipp - seepärast emme kunagi ju ülikoolis käiski!

Esimene külaskäik oli sel aastal tädi Tuuli juurde, sest tema abikaasal oli juubel. Anneliise kartis natuke koeri, võibolla seepärast, et terjeritel pole eriti silmi näha, aga võibolla sellepärast, et Liise on harjunud selliste eemalehoidvate koertega nagu Lenna ja Jossu (kes teab juba Laureeni ajast, et neid tittesid ei tasu kasuka juurde lasta, kakuvad ju!) Siin pildil näitab emme, et Orlando on kallis ja tore koer.

viimased kroonimündid annetasime üheskoos Toidupanka - olgem ausad, seda metallraha oli ikka üsna vähe ja asi sai ette võetud just blogi pärast. Eesmärk on Anneliisele mälestusi tekitada rahavahetuse ajast, et tal oleks, mida lapselastele rääkida:)

esimene pikem õueskäik - liug tuubiga

tubased rõõmud - osav plastiliinivoolija

mis viltpliiatsist te räääägiteee, mina ei tea midagiiii! Tädi Margit kinkis Anneliisele jõuludeks 1-aastaste vildikad, mis on toiduvärvidega täidetud. Muidugi Liise leidis, et need on ju niiiii maitsvad, et kahel hammustas otsad kohe ära ning oli jube pahane, kui me ülejäänud kuus vildikat ära panime

Kuu teisel nädalavahetusel puhkasime Palamuse kuurortis. Issi muidugi rabas tööd onu Priidu juures, aga meie Anneliisega chillisime täiega. Okei, Anneliise chillib nagunii päevad läbi, välja arvatud siis, kui jonnituur peal, siis ta hängib...üsna aktiivselt. Emme tsillis siis. Ei olnud vaja süüa teha, nõusid pesta, koristada. Ainult mängida lapsega, juttu puhuda ja tunda rõõmu perekonnast.

vanaisa vaatab veidi kadedalt, kuidas Anneliise oma uue võimsa neliveoga ratsahobuse puurongi ette köitis (okei, emme aitas) ja see siis võimsalt üle elutoa põranda kappas ja tsuhh-tuhhitas. Oleks vist kena olnud jätta vanaisale ka need asjad mängida, kuni järgmise korrani.

ONU Marko sai esimest korda Susanna endale sülle. Oh seda rõõmu, kuigi kergelt närvis olid mõlemad...üks ei oska hoida ja teine ei tunne mugavalt. Kuidagi harjumatult kerge oli see laps onu arvates.

vanaema võõrastamisajad on möödanik! Korraks tegime tädi Margitiga nii ka, et kui lapsed magasid, jätsime nad vanaema hoolde ja silkasime koertega õue - ilma vankriteta! Oi vaene vanaema, kui nüüd mõlemad oleks kisama pistnud. Aga tublid lapsed magasid:) Vanaema tuli muidugi sel ajal ideele, et oh piima vähe, käiks poes kähku ära, aga siis meenus, et tal tagatoad tittesid täis. Ei mingit spontaansust kui titad majas!

kui Susanna tagatoas ärkas, jooksis tädi kohe pildistama, sest peagi hakkasime koju sõitma ja siis polegi mida vaadata kui Sanna kaugel. Selle peale hakkas laps kohe imestama!

on ikka võrgutaja!

muudkui vaata ja imesta seda maailma, on alles onu seal pildimasina taga!

tita!

Anneliise võttis ükspäev ette ja pesi selle koera puhtaks!

mille peale läks kõht tühjaks ja tuli üks ring pannkooke koos pohlatoormoosiga

siis tuli nõud puhtaks pesta

ja kui päev õhtus, tuli emmele-issile tööle järgi minna!

et siis selline boss majas!

muudkui käib ja bossab:)

päris õhtul saab südamerahus vigurdada ja emmele-issile tsirkust teha

laulda lapsele meeldib

patsi-patsi leivapätsi

siilu-saalu saiapätsi

heh, juba Marko naeratusest võib välja lugeda, et sel õhtul oli ta emme päevategemistega rahul...

Anneliisele meeldib ka kui emme küpsetab, aga järgmine kord võiks pirukas olla vat niiiiiii suur, ....et tiba väikesed tulid emme...aga pole hullu, küll sa õpid:)