Märtsikuu uudiskiri

Tere kevad!


Aknast välja vaadates ei ole küll kevadet veel kusagil paista. Meie kodus hakkas uus aastaaeg sellegipoolest pihta, kui emme ühel pühapäeval avastas, et tema orhideeline, kes polnud 4 aastat õit näidanud, oli kenasti õitsema puhkenud, nii salaja - õied seina poole, et ei märganudki! Selle lille kinkis vanaisa emmele naistepäevaks, ammu ammu. Sellised üllatused teevad meele rõõmsaks!

Kevadekuulutajaid on teisigi - meie nonstop õitseja kuuking, kes esialgu puhkas 2 aastat ja nüüd toimetab paarikuuste vahedega

Märtsikuu algas külastusega tädi Annika juurde, kui vanaisa Reinul oli Tallinna asja ja meie Anneliise ja vanaemaga kaasreisijateks nihverdasime

jeee, tädi juurde!

Anneliise magas lõunauinakut vaid 30 minutit ja emme oli õhtuseks tramburaiks valmis, kuid oh üllatust, laps ei maganud Tallinna sõidul silmatäitki vaid naeris ja kilkas rõõmsalt. Nii see jätkus terve tädil külasoleku aja!

tantsuhoos

Liise pakub Laureenile kartulit

suur Ottojalutaja

vastlakukli söömisrõõmud

šokolaadifondüü söömisrõõmud

Kes tädi Annikat väga hästi ei tunne, aimab nüüdseks vist juba, et tädi väljendab oma taaskohtumisrõõmu alati lookas söögilauaga. Aga see on päritud vanaema Annelt:)

tädi on väikseid lapsi ennegi näinud vist, et teab - opa-opadega saab 1-aastaseid ära osta, ei mingit võõrastamist enam!

onu Ilmar tuletab vanu trikke meelde. Anneliise ei julenud end liigutadagi ja põrnitses vaikides emmet

multifunktsionaalne vanaisa - temast tuleb laulu ja kõlbab ka joogitopsikorgi hoidjaks

tädilaste jälgedes

igal ühel oma nutifon (va Laureen, kes pidi leppima Liise emme juustuga, aga talle meeldis!)

nii tore, et tänapäeva telefonid on disainitud lutsukommiga sarnaseks!

nii suur väsimus tuli peale, et laps jäi istudes magama. Põnevus väsitab

sinihabe

9.märtsil sai meie Lennast Otto-Triin. Lenna on nüüd steriliseeritud emane chow.
Põhjusi selleks oli päris mitmeid:

• esimesena mainiksin, et 60% tõenäosusega esineb steriliseerimata emastel mädaemakat, mis on äge emakapõletik ning haigestunud koera elu päästmiseks tuleb steriliseerimine siiski ära teha, kuid juba haige koera opereerimine on riskantne. Samuti esineb steriliseerimata emastel piimanäärmete pahaloomulisi kasvajaid
• jooksuaeg on piinav nii koerale kui ka pererahvale. Lennal oli jooksukas iga 6-8 kuu tagant. Sel ajal on koer hädas nii oma keha kui ka meeleoluga. Kestab see periood 3 nädalat. Esineb kerget agressiivsust nii teiste koerte kui ka (võibolla) inimeste suhtes. Õnneks seda aega me ei jäänud ootama, Anneliise olemasoleku ajal püüdsime jooksukat vältida, kuniks leidsime võimaluse opereerida.
• Eestis on koerapidamiskultuur kiviajas. Esiteks on ainuõige loom üldse isane ja emast koera võetakse vaid pesakonna saamise eesmärgil. Isane koer peab saama joosta, eriti kui on pulmad läheduses. Ja kindlasti ei tohi isast kastreerida. Puhjas on hulkuvaid isaseid nii palju, et jooksva emasega õue minnes tuleb kaasa võtta nii kaigas kui ka taskutäis kive. Mõtlen küll, et kui sa ei suuda oma isast aias kinni hoida, siis vähemalt kastreeri ta ära, aga samas paljud korteriinimesedki lasevad oma koerad hommikul külavahele jooksma, vastutustundest on vist palju rääkida. Sel ajal ei saa koeraga pikemaid jalutuskäike teha, kui vaid ümber maja kiiruga. Aastas oli Lenna poolteist kuud nagu vangis, sest õues käia ei kannatanud. Aknaalused olid täis nuuskivaid koeri, kes purelesid ja ründasid kõike ja kõiki. Kui 3 nädalat hakkas läbi saama, siis jõudsid pärale ka koerad metsatagustest küladest, ketid järel lohisemas. Looduse jõud on võimas.
• Jah, loodusesse sekkumine pole ilus. Kuid vastasel juhul peaks iga täiskasvanud naine sünnitama igal aastal - ometi me seda ju ei tee.
• ja lubage tsiteerida meie pere koeraguru Tuulit: "ideaalne koer on emane ja steriliseeritud koer":) Yey, meil on nüüd ideaalne koer!
  

Operatsioonipäev oli emotsionaalselt muidugi raske, sest me ei teadnud ju, kuidas Lenna organism talub narkoosi. Kell 10 anti kliinikus esimene doos rahustit ja kuts jäi perenaise sülle tuttu. Seejärel viidi väike patsient taharuumidesse ja perenaine saadeti ära. Kell 14 helistati ja öeldi, et Lenna on ärganud ja võib järgi minna. Kui opijärgsesse tuppa jõudsin, istus Lenna seljaga ukse poole ja ei liigutanudki enne kui häält tegin. Siis oli ta küll väga rõõmus - lausa tuikus suurest õnnest;)
Meie väike "kelluke" oli esimesel päeval üsna segaduses ja nagu arst ka hoiatas, nägi kuts ilmselt mitmeid kuradikesi ringi siblimas, sest aegajalt ta lihtsalt seisis paigal, neli jalga harkis, ja põrnitses ühte punkti. Kuigi meid oli hoiatatud mässu, rabelemise ja ulgumise eest, siis mitte midagi sellist ei toimunud - Lenna oli rahu ise, magas ja muidugi trügis voodisse. Veel vajas ta 2 valu vaigistavat tabletti esimesed kolm päeva.
Teisel päeval oli ta juba unustanud, et tal kõhu peal haav on, püüdis hüpata aknale jne. Eks ma mainisin talle ikka, et võta rahulikult, aga üldiselt ta ei kuulanud mind.

Kartsime küll, et Lenna on äkki kuri, kui kõht valutab ja et Liise võib hakata kraega sebima ja tavapäraselt Lennat sakutama/kallistama/kaisutama, aga jällegi lahenes kõik iseenesest. Lenna ei olnud kuri ega pahur. Krae sai korraks üle katsutud ja sellega oli huvi piirdunud. Selgaronimist ja suuremat kaisutamist pidime küll keelama, aga pärast seda, kui näitasime, et Lennal on kõhu all aiai, hakkas Liise Lennat väga hellalt kohtlema. Isegi pakkus oma titatekki talle külje alla.

Märtsikuusse jäävad ka tädi Margiti ja onu Raini sünnipäevad. Onju Anneliise, sinu issil on väga ilus ja armas õde!

Susannaga klappis ka seekord, nii Liisel kui Susanna tädil

ilus vaatepilt küll, kuid 24/7 sellist elu ajab hirmu peale - kahe väikesega toimetamine võtab naha märjaks, respekt nendele superemmedele, kes selle tee ette on võtnud

Liise lemmik Palamusel on kraaksuv käpiknukk

see on lõppstseen kakarallile, mis toimus enne, kui need kaks mudilast pottidele jõudsid. Ühesõnaga, sel ajal kui ma köögis süüa tegin, avas Kelis poole hädategemise ajal oma mähkmekleepsud ja puistas sisu põrandatele, Liise tatsus seal sees ja ilmselt ajas see tegevus talle ka häda peale ning kui emme köögist koridori poole piilus, silkasid mööda elamist ringi kaks pruunlaspeput ja kogu põrand oli kaetud junnidega! Lenna taarus seal keskel ja oli kohe öökima hakkamas, anuv pilk silmis "korista see rõvedus siit, ruttu! Fui inimlapsed, ausõna!"

Uus lemmiklelu. Vahepeal kui Põrandakoristaja-Lenna oli Kellukese-Lenna, ei õnnestunud Liise puistatud söögipalukeste koristamine nii edukalt. Nii oli emme sunnitud meenutama ajalootundi, mida tegid vanad eestlased enne tolmuimeja leiutamist? Sest no tõesi, ei viitsi imurit 7 korda päevas välja kiskuda ja statsionaarselt teda köögis ka pidada ei saa. Lenna vähemalt läheb pärast koristamist ise oma nurka tagasi, aga seda muudkui tassi. Ühesõnaga siis meenuski emmele vana hea kühvel ja hari, mida isegi Puhja "Alati ja Otsas" poes saada oli. Nii saigi Anneliise endale uue mänguasja.

beebikooli batuut

17.märtsil oli peale beebikooli jälle lasteaias loeng väikelapse arengust. Külas oli eripedagoog Ülle Kuusik. Seekord võtsid issi ja emme lapse loengusse kaasa, et ta ka teaks, kuidas on vaja areneda ja et ta emmel-issil pilku peal hoiaks, et kõik ikka õigesti tehtaks. Siin pildil on väike eine enne loengut. Liise emme sai teiste laste seas populaarseks kui "TädiKesKannabKaasasKüpsiseid" Päris ilus indiaaninimi, kas pole?

Ülle Kuusik jagas näpunäited nii potitreeningu kui ka kõne arendamise osas. Emmet on viimasel ajal piinanud muremõtted, mida teha siis, kui emapalk otsas, varud otsas ja peab tööle minema? Anneliise saaks aeda sügis 2011, kuid siis poleks ta veel 2-aastanegi. Teades Liiset ja tema käitumist suures grupis, reageerimist kiusule jne, on selge, et sügisel lasteaeda minek tooks kaasa suured probleemid ja meie väikesest rõõmsameelsest lapsest ei jääks suurt midagi rõõmsat alles. Mõte oli ka see, et jaanuarini viia last vanaema Anne juurde hoida, aga eks vanaemal ole ka omad kohustused (nt oma 88-aastase ema eest hoolt kandma) ja pealegi peab vanaema ka oma tervise eest hoolitsema. Kuigi ta ise väga tahaks Liiset hoida.

Peale loengut läks emme pr. Kuusikuga vestlema ja küsis, millal tuleks laps lasteaeda panna. Vastus oli šokeeriv - kindlasti mitte enne 3.eluaastat, parem kui 3,5 või enne 4-aastaseks saamist. Siis peaks laps psühholoogiliselt valmis olema pidevalt ja pikalt viibima emast eemal, võõraste keskel, konfliktidega toime tulema jne. Ta mainis, et lapsed reageerivad konfliktile kas võitluse või põgenemisega. Olen märganud, et teiste laste poolt kiusamisele reageerib Liise sellega, et poeb minu sülle peitu, mitte ei asu kiusajat tuusteldama. Mõnes mõttes on mul emana selle üle hea meel, sest kes ikka tahaks, et tema last riiukukeks peetaks, aga eks see põgenemine näitab ilmselt ka Anneliise loomust. Ma ise olen samasugune.

Muidugi rõhutas ta, et iga laps on erinev ja on küllalt lapsi, kes naudivad ja vajavad seltskonda ja saavad hästi hakkama ka kaheselt lasteaias. Ning lasteaiale ettevalmistamisel on oluline roll beebikoolil.
Ka hoidja polevat kõige parem variant, kuigi haigestumist on sel juhul ikkagi vähem kui rühmas käies. Ta rõhutas, et esimesel kolmel eluaastal vajab laps ennekõike ema ja isa. Üsna hea variant oli ka meie puhul vanaema Anne, sest Liise ja vanaema kohtuvad iganädalaselt ja on väga lähedased.
Küsisin veel ka seda, et kui on valida, kas isa välismaale tööle või laps lasteaeda, rõhutas pr.Kuusik, et tegu on kahe halva vahel valimisega, kuid kõige halvem on siiski isa puudumine. Lisaks lapse suurele igatsusele, pidi see liiga kurnav olema ka emale, olenemata sellest, et arvatakse, kui mees toob raha koju, pole muud vajagi. Ometi on terve Eesti täis selliseid peresid. Pealtvaadates tundub ju kõik hästi olevat. Aga mis ma ikka professionaaliga vaidlen.

Seega nüüd on Anneliise emmel ja issil uus muremissioon - kuidas sättida elu nii, et laps ei kannataks ja saaks täpselt seda, mida vajab?

igaüks vajab päevas vähemalt ühte kallistust

telekavaatamine

väike sumokas - peale õhtust vanni

enne tudu - teel köögist oma tuppa tekkis väike väsimus

"head und kallis, puhka hästi! Tadaa, homme näeme!" Kui neid sõnu enne toast lahkumist ei ütle, siis laps magama ei jää!

p.s blogija Anneliise emme vabandab nende hirmsate kirjavigade pärast, mis öötundidel tekkinud. Paar päeva või nädalat hiljem lugedes on küll alati väga piinlik:p Püüan end parandada ja järgmisel päeval tähelepanelikult teksti läbi lugeda.