Anneliise sünnipäevapidustused

Prl. Anneliise Raudsepp ja tema esimene sünnipäev

Räägime siis natuke Anneliise esimesest sünnipäevast

võibolla peaks alustama sellest, et üsna väikese vahega oli peres kaks tähtsat sündmust. Lisaks Anneliise esimesele sünnipäevale sai ka vanaisa Rein 60-aastaseks

koos vanaisa juubeliga tähistas ka Liise oma tähtsat sündmust. Kingikotid olid suuuuured:)

tädi Annika laulis sünnipäevalaulu ja pistis lille issi nööbiauku

vanaonu Tiidu õnnesoovid

siin pildil on emme oma 3 kõige kallima tüdrukuga

Liise paterdas terve õhtu vapralt ringi ja püsis üleval kuni kella 1ni öösel. Ei pahandanud mitte kordagi ja suhtles vapralt külalistega.

tädi Annika pere poolt kingitud uhke mänguautoga tiire tegemas

pisike printsess läheb kooki sööma

vat nii vanaks sain!

vanaema Anne oma lastelastega

issi meenutas korraks klienditeenindaja ametit

meie väike perekond

pisike preili püüab kingikuhilast üle olla

vanaisale kinkisime sünnipäevaks maali tema majast

maal valmis vot selle pildi järgi

Pildikesi suurpäevast: 8.oktoober 2010

nagu ka aasta tagasi, sõitsime ka seekord varahommikul linna. Emme märkas, et ilm oli täpselt samasugune.

unemaal sünnipäevalaps

sünnitusmaja juures nostalgitsemas, taustal meie palati aken:)

kuskil seal 3nda korruse akende taga sa sündisid! Emmel oli nii hea meel, et kõht poole väiksem ja üldse ei valuta!

Kell 13.25: juhtus nii, et sel aastal olime Anneliise sündimise hetkeks jõudnud hoopis Rahvusraamatukokku Tallinnas, aga ega opad, kallid ja musid seepärast tegemata jäänud

issi lootis Rahvusraamatukogus toimuvalt messilt välismaale tööotsa leida, aga rebimine oli väga tihe...

sünnipäeva tähistamine Ülemiste keskuses

Järmisel päeval tulid külalised ka 1-aastast last vaatama

siin Anneliise poseerib oma väikese sõbrannaga, keda ta juba ootab mängima. Ja tädi võib ka kaasa tulla

vanaema süles

vanaema Pille oma laste ja lastelastega

praegu veel mahun tädi sülle

kingituste avamise aeg!

laulev küpsisepurk tädi Margiti ja onu Raini poolt!

ja veel kingitusi!
Vanaema Pille ja vanaisa Sulev: lilla kleidike+bodi+2 paar armsaid sukkpükse (millest ühed veel piduritega!)
Vanaema Anne ja vanaisa Rein: laulev koerake ja id-kaart+pass (ikkagi passiealine!)
Tädi Annika perega: suur ja uhke mänguauto, millega saab eelmainitud kingitusi ka vedada
Naabritüdruk Kelis: nukunõud
Tädi Tuuli: Pipi Pikksuka nukk ja raamat "Minu esimesed sõnad"
Väike Erika: raamat "Memm, jutusta unejuttu"
Onu Tiit perega: pikkade patsidega nuku, keda nüüd saab sööta uhketest nukunõudest
Tädi Marika: isevalmistatud pisike titabeebinuku heegeldatud hällis, mille peale Anett imestas, et "isver, kuidas ta nii väikest asja õmmelda oskab"
Anneliise tänab!

onu Rainile ka meeldis see küpsisepurk:p

siin pildil tuli õnne soovima tädi Tuuli, keda näeb nii harva, et tuleb vaadelda eemalt, selg turvaliselt issi jala vastas

ja siis üks imekaunis kostüümis naabritüdruk tuli uurima, et kas 1-aastasega on juba huvitavam mängida kui 11-kuusega

nii põnev on, et kaamerasse pole aega vaadata, Erika kingituse uudistamine

mängutuba ja elusad karud puuris!

koogi söömine on muidugi kõige toredam osa igast peost:p

hei hei, on tore päev see sünnipäev!


Suurte pidustuste järgselt juhtus aga nii, et laps jäi kohe päris haigeks. Eks seda ei teagi, kust me selle viiruse külge hankisime, aga emme kahtlustab, et kas beebikoolist või lastehaiglast, kus me pediaatri vastuvõtul käisime.
Liise oli 5 päeva palavikus, teisi sümptomeid polnudki. Õnneks saime igapäevaselt abi ja nõu tädi Annikalt, kes kahtlustas haigust nimega roseool. See haigus pidi kestma 3-7 päeva ja möödumise tunnuseks on lööve ning siis kaob ka palavik. Täpselt nii läkski. Seni aga oli lapsel kohati üle 40 kraadi palavik ja hirmus kehva ja nukker oli olla.

ärkveloleku aeg möödus kaisutades, sest midagi muud teha ei jaksanud

varahommikused kraadimised

nii kurb ja paha on olla noh

lõpuks oli meil lõbus pühademuna, kenasti kirjumirju

jeee, jagu saime!!!

1-aastane olen vot jah!

22.oktoobril sõitis tädi Annika perega Madridi veidi päikest ja kultuuri ammutama ja meie puhjakate kamp kolis veidikeseks pealinna elu maitsma. No mis me seal ikka maitsesime, päälinnast sõitsime läbi, üks hommik käisime Balti jaamas ja korraks käisime Selveris ka, aga muidu veetsime aega Harkujärve küla porilompide vahel :D

Ükskord Kakumäe Selverisse sõites unustas emme ära, et sinna viis viisakam tee ka ja proovis oma Focusega offroad´i mööda teed, mida suvel kasutasime randa sõitmiseks. Muidugi kohtus ta seal ühe BMW maasturiga, kes ei kavatsenudki koomale tõmmata, kuigi tal oleks see palju lihtsam olnud, aga õnneks pole Focus ka päris papist ja heinamaal hätta ei jäänud:p

Harkujärvel veetsime me aega peamiselt seepärast, et Otto eest hoolt kanda. Tegelikult oli see ka hea vaheldus igapäevasele Puhja elule, kus vahest on päeva suursündmus issi kojujõudmine kell 21.


Issi sai meiega olla vaid laupäevase päeva, sest pühapäeva hommikul kell 6.15 seiklesime me Balti jaama issit rongile saatma. Emme läks ka vapralt perroonile, et koos Liisega tadaa teha, aga kui rong koos issiga vihmasesse öösse kadus, siis tuli hirm nahavahele, sest see Balti jaama kant on puhjakatele tuttav uudistest ja krimisaadetest. Uhh, küll see emme kiirustas oma kalli kandamiga auto poole ja kirus, et seitsmepenikoormasaabaste asemel endale tavalised soojad oli soetanud. Niipea kui autosse potsatas, pani ruttu uksed lukku ja mootori käima. Hästi läks - kaagid ja kurikamõrvarid magasid veel. Isegi issi helistas, et kas juba sõidame kodu poole tuduma:) Ta ka vist muretses. Muidugi jube lahe oli mööda pühapäeva varahommikust Tallinna paarutada, võis rahus kasvõi 30ga venida, et korralikult liiklusmärke jälgida jõuaks ja umbes õige suuna kätte saaks:p
Kuni teisipäeva õhtuni olid Anneliise ja emme omapead koos koertega. Koerad vahepeal kisklesid, enamasti sai seekord Lenna tappa, ilmselt oli asi territooriumis ka. Emmel ei olnud eriti mahti koerte muredega tegeleda, nemad veetsid aega õues. Ottol oli küll vahepeal külm ja siis tuli ta paariks tunniks tuppa lõunaund magama. Igatahes vahest olid penid õhtuks nii porised, et vaevu sai vahet teha kumb on kumb, isegi vihmamärg chow võib beagle mõõdud välja anda :D Lenna tuppa ei igatsenud, temal oli vaja möliseda päevast päeva naabrikoertega, eriti ühe härra setteriga, kelle peale mõlemad koerad eriti leili läksid. Tundus, et Lenna ja setter vaidlesid, kummal on punakam karvatoon. Tuppa hakkas Lenna nõudma alles siis, kui õhtusöögi valmistamise aroomid aknede vahelt tema ninasse jõudma hakkasid.

Issi sai ka kodus puhata naisest ja lapsest ja isegi koerast. Küll aga märkas ta, et küllaltki tüütu ja aeganõudev on peale tööd hakata süüa valmistama (eriti veel külmunud toidust, sest üks korralik abielumees ei mõtle hommikul, et paneks õhtusöögi materjali sulama), seejärel nõusid masinasse loopida, sest vastasel korral ei mahu üks hetk enam kööki sisse ning uskumatult väsitav oli ühel õhtul tagatoa nurgast tolmuimeja välja vedada, see oli muidugi see viimane vaba õhtu, enne kui kuri moor ja käputav laps koju saabuvad. Lisaks avastas ta, et tema soki- ja pesusahtel on unustanud oma taastootmisvõime ja selle rikkiläinud automaatikaga ei olnud vaesel mehel lihtsalt aega selle kokkamise ja küürimise kõrvalt tegeleda. Vabaduspäevade lõpuks oli sahtis vaid kaja ja kahjuks mitte Kaja! Õnneks tuli Kadri koju ja pani automaatika taas tööle ja enam ei kajanud seal mitte kui midagi.

see ilus laupäevane päev, kui kogu kamp läks jalutama

igapäevane tädi ajakirjade lugemine Otto juuresolekul

saunaskäies läks mänguasjade vannina loosi tädi salatikauss

igapäevane köögipõrand. Muidugi Otto tuppatuleku ajaks korjasime kõik Anneliisele (loe: Laureenile) kuuluvad kannid kokku, sest need olid Otto maiuspalad

lõpuks kui pererahvas koju jõudis vaatas emme, et võib ära Tartusse minna, sest kõik lapsed kadusid ülakorrusele ära, tädi võttis Otto kantseldamise enda peale ning emmel polnudki miskit tarka teha. Aga Anett ja Laureen tegelesid oma emme buduaarisahtlite tutvustamisega kõige pisemale tulevasele preilile

ja kui õhtu jõudis kätte, siis oli lihtsalt möllu aeg ja vanad võisid magama minna

usin hambapesija




Ühel laupäeval, kui viimasest koosveedetud nädalavahetusest oli möödas kuid, pidi issi minema Luise juurde, kes on Aneti ja Laureeni teine vanaema, koos onu Ilmariga köögimööblit paigaldama. Issi arvas, et läheb umbes 3-4 tundi ja emme siis mõtles, et nemad Anneliisega kolavad seni linna peal, sest emme käib Tartus väga harva. Pakkisimegi Anneliise paksult sisse ja tõstsime vankri auto pealt maha ning läksime mööda Annelinna kondama. Vähemalt olime issiga samas linnajaos! Emme on Annelinnas üles kasvanud ja seikleb seal pidevalt oma unenägudes, seega oli väga lahe jalutada mööda tuttavat asfalti, kuhu peale on päris mitu kilo kriiti ära joonistatud ja päris mitu nahakihti maha kriimustatud (see viimane lause kõlab nagu lastelaul, kas pole?:)

siin pildil poseerib Anneliise emme (ja varasemalt tädi Annika) toa rõduga, mis on ülevalt teine. Sealt rõdult on rohkem kui üks veepomm alla lennanud ja päris mitu lollust möödakäijatele karjutud. Muide emme julgeb seda rääkida seepärast, et Puhjas elame me küll samasuguses korteris, aga esimesel korrusel, seega kallis Liise, esimese korruse rõdult poetatud veepommid pole pooltki nii efektsed, seega ära hakka vaeva nägema ja täiesti korralike õhupalle raiskama. Pealegi on meil Puhjas kurjemad naabrid!

ja siin on armas pilt sellest, kuidas Anneliise tegi esimest korda tipatapa õues, emme vana ronimispuu najal, taustaks meie vana köögi- ja elutoa aken. Emme tundis ronimispuul ära uue värvi alt välja kumava sinise värvi, mis pärit tema lapsepõlvest, kui selle redeli najale sai ehitatud lumest ja näärikuuskedest onne ning siis pärast kuuse- ja kassipissihaisusena, kuuseokkad isegi nabas, tuppa mindud. Kusjuures iga kord, kui emme tunneb kuuseokste lõhna, tulevad talle meelde need kassipissised kuuseonnid ja kindlused, kus sai õhtupimeduseni igast lahedaid mänge mängitud!
Kui emme oma hoovi sisse jalutas ja pesukuivatuspuid nägi, tuli tal lausa kananahk ihule, sest kunagi sai seal hullu moodi kiigutud. Kui vanaema (siis oli ta nimeks veel emme) lubas kiige õue viia, siis tähendas, et kevad on käes! Kiiguga pidi nii suure hoo sisse saama, et oma maja tagant teist maja näha! Ja siis nii kaugele ja kõrgelt maha hüppama, et õhtul ei saanud valutavate jalgade pärast und! Ja kiigu peal tuli kindlasti müts peast võtta, et patsid saaksid tuules lehvida, sest nüüd on ju käes kevad ja on rohkem päikest ja pikemad päevad ja saab rohkem õues mängida! Ilmselt just see tunne emmele meenuski, kui ta hoovis pesukuivatuspuid märkas. Oleks tahtnud titevankri sinnapaika jätta, üles neljandale silgata, kiige võtta ja koos Liisega kiikuma minna. Missest, et on oktoober, aga nüüd olen ma ise emme ja mina ju ise tean, mida luban (no okei, müts oleks pidanud raudselt pähe jääma)!

Endiselt käime beebikoolis. Liisele väga meeldib ja emmele ka, sest seal saab õppida palju uusi laule. Nüüd on meil laul iga keerulise tegevuse jaoks - oma laul söömise ajaks ja oma laul õueriiete selga panemise ajaks.
Emme leidis, et ilmselt on meie last mõjutanud veidikene Lenna. Näiteks, kui Liise märkab midagi toredat, hakkab ta tegema äh-äh-äh nagu Lenna ja vahepeal ka sellist elevusest urisevat häält, mis teised titad beebikoolis veidi ära ehmatab. Lisaks leiab laps, et kuna kodus liigub üks pereliige neljakäpakil, siis pole imelik ka temal sedasi toimetada. Küll aga beebikoolis soovitakse enamik sammud teha kahel jalal emme käest kinni hoides. Muide Anneliise oskab juba ka paar sammu iseseisvalt teha, aga kuna tegu on üsna ettevaatliku preiliga, siis liigselt riskima ei hakata.

batuudil

pallimeres

autoga sõita on tore!

Jälle sai üks mälestustejupp kirja. Muide Anneliise, emme tellis juba issilt, et kui emme kunagi 50-aastaseks saab, siis võiksite sina (ja loodetavasti su tulevane õde, vend) ja issi selle blogi välja printida ja kokku köita ja juubeliks kinkida, et emmel oleks siis midagi lahedat lugeda ja koos meenutada, kui lapsed enam kasvatamist ei taha. Aga kuna me mõlemad teame sinu issi mälu, siis panin selle siia igaks juhuks kirja;) Et see on siis 22 aasta ja 5 päeva pärast!

Head lugemist ja toredate kohtumisteni!