Kohe peale emme sünnipäevapidu saabuski isadepäev - nagu igal aastal:) Emme oli sel päeval muidugi tujust ära, sest esimest korda läbi aastate ei saanud tema oma issile külla minna, sest vanaisa Rein veetis selle ja järgmised päevad haiglas uuringutel ja protseduuridel.
Õnneks oli vähemalt meil üks issi, keda sel päeval kallistada ja see oli muidugi Anneliise enda kallis issi:)
nii nad olid sel isadepäeval - vestlesid oma iga-aastast vestlust
issiga beebikoolis (emme jäi kogemata pildile)
batuudil on alati issiga kõige parem
suur kallistus Lennale
ups, õnneks pole issil mitte sarved, vaid tundlad!
Anneliise pani päris ise endale issi t-särgi selga ja pühkis kõik põrandad puhtaks!Soovime kõigile isadele: ilusat isadepäeva!
Kokkuvõte artiklist:
„Tavalised isad”
Evar Post
Pere jaKodu 11/2010
Aastate jooksul olen ma Pere ja Kodu toimetajana intervjueerinud kümneid mehi, et rääkida nende lastest. Imestan vahel, kui lihtne on jutule saada. Mehed ei vestle ju omavahel eriti pereasjadest, kui niisama kokku saavad. Nii võib tekkida kahtlus, kas neil üldse ongi midagi öelda. Aga kui jutul on kindel eesmärk, et ajakirja jaoks, siis selgub, et enamik räägib hea meelega. Polegi vaja sõnu tangidega välja kiskuda.
Toredaid lugusid tuleb meelde. Näiteks kui Kristjanil sündis poeg ja nad vahetult pärast lapse sündi pooleks tunniks kahekesi jäid, rääkis Kristjan lapsele, et tema nimeks saab Kaur Oskar, et ta on armas poiss ja et neil on kodus kass. Aga suurema osa ajast olid nad lihtsalt vait. „Vaikuses oli mõnus. Kaks meest omavahel,” ütles Kristjan.
Jürgen veetis oma naise kõrval sünnitusmajas 33 tundi enam-vähem magamata ja oli pärast Saskia sündi omadega nii läbi, et isegi ei mäleta, millal tütre sülle sai.
Stanislavil oli aga niisugune komme, et kui ta hommikul Lota-Britat lasteaeda viis, panid nad autos mängima itaaliakeelse tantsuplaadi ja vehkisid kätega kaasa.
Ma ei ütleks, et niisugused positiivsed lood meestest kui isadest oleksid valdavad nende seas, mida ma loen netist, lehtedest, ajakirjadest, vaatan televiisorist. Seal on rohkem sellised lood, mis illustreerivad tõsiasju, et:
· umbes pool lastest ei kasva koos oma bioloogilise isaga;
· umbes kolmandik pere juurest lahkunud isadest ei kohtu oma lastega;
· umbes kolmandik lahkunud meestest ei maksa lapsele elatusraha.
Seega peame rääkima paljude meeste truudusetusest, lõbujanust, rahahimust ja egoismist. Neid pole võimalik eirata. Tulemuseks on küll peaasjalikult see, et avalik hukkamõist ja näpuga näitamine lõõtsub tule üles ning leek kibestunud naiste ja pere jätnud meeste vahel aina lõõmab.
Selles kirgede tulekahjus jääb kuulmata nende meeste hääl, kes moodustavad teise poole. Tavalised isad, kes lähevad hommikul tööle, tulevad õhtul koju, aastast aastasse ühe ja sama naise ja lihaste laste juurde. Mehed, kes rõõmustavad, kui näevad lapse esimesi samme, esimest koolipäeva, esimest armumist.
Nende tavaliste isade häält pole kuigi kerge kuulda, sest nad ei räägi eriti palju. Kellele ikka rääkida tundest, mis käib südamest läbi, kui saad teada, et naine ootab last. See rõõm ja see hirm. Uus inimene, uus elu, uued asjad, mis on vaja muretseda.
Kellele rääkida, kuidas naine sünnitades karjus ja küüned mehe käsivarde surus ja see ei olnud üldse valus, sest süda oleks tahtnud võtta kõik naise valu endale, kui oleks ainult saanud.
Kellega jagada seda, kuidas kurgus pitsitab, kui suureks saanud poeg või tütar võtab oma seitse asja ja iseseisva elu peale läheb, pärast kõiki neid aastaid hoolitsemist, rõõmustamist, tülitsemist, leppimist, üheskoos elamist.
Osa mehi jagab naisega tundeid ja need on erilised mehed, sest julgevad end avada. Enese avamine lähedasele inimesele on suur julgustükk. Sa näitad välja oma nõrkused, haavatavad kohad, veidrused, hirmud ja tobedad mõtted. Kui avamine on kahepoolne, saad vastu sügava lähedustunde, aga tõenäoliselt tuleb mitu korda ka sügavalt haiget saada.
Tavaline isa on ikka pigem tagasihoidlik või mõõdukas eneseavaja. Siiski on tal oma nipp, kuidas ehitada vundament, millele toetub lähedus. Iga kord, kui ta paneb käe naise kõhule, et tunda, kuidas loode liigutab; iga kord, kui ta tuleb koju, võtab beebi sülle, vahetab mähkmed, vannitab, tõuseb öösel üles ja paneb luti suhu; igal hommikul, kui ta viib lapse lasteaeda, või õhtul kui ta teeb süüa; iga kord, kui ta vaatab naisele silma ja kuulab teda, igal niisugusel korral asetab ta tegelikult ühe kivi usalduse vundamenti. Tavalise isa peamine tunnus on see, et teda saab usaldada. Nii väikestes kui suurtes asjades.
Need asjad, mis tekitavad usaldusliku suhte, on pereti erinevad. Pisikesed igapäevased teod naise, laste ja kodu heaks on kõige tõhusamad. Tavalise isa üks omadus on see, et ta tunneb ennast ühena pereliikmetest. Tema mõtetes ja tegudes on ruumi naisele, lastele, kodule. Vahel on ta teod õiged ja vahel valed, aga ta annab endast parima iga pereliikme heaks. Ta pole enesekeskne.
Tavaline isa on tavaline mees, ja seepärast on talle tähtis töö, mida teeb. Töö annab suure osa eneseväärikusest ja seda kahel moel. Esiteks, töö tegemine on osa mehe loomusest ja siin polegi midagi rohkem põhjendada.
Teiseks, töö toob leiva lauale, ja tänapäeval ei ole see ju kaugeltki ainult leib, millest me räägime. Tänapäeval on mustmiljon vajadust.
See on tavalise isa kõige tavalisem libastumise koht. Vahel ta töötab sutikene liiga palju.
Töötamises iseenesest pole midagi halba. Tean üht noort isa, kes õpib kõrgkoolis, käib müüjana ametis ja öösiti klubis turvameheks. Teda kasvatas ema üksi. „Mitte iialgi ei jäta ma kogu raskust naise kanda!” ütleb ta.
Ta tahab vastutada kõige eest, mille eest tema isa ei vastutanud, ja pakkuda oma lastele kõiki neid võimalusi, millest ta ise ilma jäi. See on hea. Ma olen ainult mõelnud, et kui teda kunagi kodus ei ole, siis meenutab tema naise ja lapse elu natukene ikkagi meheta naise ja isata lapse elu.
Sel noorel isal on tohutu valmisolek vastutada, aga tal pole eeskuju, kuidas leida elus tasakaal ja kuidas seda lähedusesoovi reaalseks läheduseks konverteerida.
Ta on noor nutikas tegelane ja taipab seda varsti. Aga veel enne, kui temast saab mees, kes seda kõike teab ja meeles peab, seega veel enne, kui temast saab täiuslik isa, saab temast tavaline isa.
Mees, keda on kodus näha.
Keda võib usaldada.
Kes hoiab peret mõttes.
Kes ei sea ennast esiplaanile.
Kes teeb tegusid iga pereliikme heaks.
Kes oskamatusest teeb tihti vigu, mis haavavad teda ennast ja teisi, aga kes annab endast parima.
Temast saab üks paljudest tavalistest isadest, kes tulevad meile vastu tänaval ja poes. Nendega ristuvad meie teed tööasju ajades ja lastega loomaaias käies.
Temast saab üks paljudest, kellest keegi ei räägi, kui mõni üksik pereajakiri välja arvata. Ja miks peakski. Nad on ju tavalised isad.
Jumal tänatud nende tavaliste isade eest. Jumal tänatud, et nad on meie ja meie lähedaste elus: Marko, Rein, Sulev, Ilmar, Rain.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar