Novembrikuu klõpsud ja imetamise maadlus

Tere taas!
Lisan uuemat infot ja pilte. Allpool kirjutasin imetamise maadlusest, sel nädalal käisime arstide juures ära ja saime selgust juurde.
12.novembril käisime lastehaiglas dr. Külasepa vastuvõtul ja tema oli pettunud küll, et kaaluiive oli ca 200g vaid. Ta mainis ka selle ära, et mõned madala veresuhkrutaseme all kannatanud beebid võtavadki kehvasti juurde, aga mina ju tean, et eks ma natuke trikitasin ka selle söömisega. Nüüd muidugi enam mitte, sest arst tegi mulle selgeks, et kõige tähtsam on, et laps võtaks kaalus juurde. Palus mul mitte lasta end mõjutada ühiskonna survest, et pudelitoitu andev ema on rongaema. Tema arvates on põhjus, miks Erik nii kehvasti kaalus juurde võtab see, et laps kustutab suurema nälja lahja eelpiimaga rinnast ära ja pudelitoitu sööb sellevõrra vähem. Eelpiim aga kaalu ei kasvata, täidab vaid magu ja kustutab janu. Rasvast järelpiima mul ilmselt pole piisavalt või pole Erikul jaksu seda tekitada, ei teagi. Nüüd siis pean enne pudelit andma ja pärast rinda. Püüan ikka lapse huvi rinnapiima suhtes üleval hoida, venitada nii kaua kuni veel saab, samas kaalu jälgides. Loomulikult ei õnnestu imetamine 10-12korda ööpäevas nagu varem, sest pudelitoit hoiab kauem kõhu täis, aga hea oleks kui 8 korda saab, kuigi vahest kisub sinna 6 kanti. Ilmselt 4.elukuust hakkab Erik sööma ka püreesid.
 Muide - kui mõnel blogilugejal on mõtteid, ideid, kuidas saaks võimalikult kaua kombineerida imetamist pudelitoiduga, siis andke ikka teada. Isegi, kui oleme sellest rääkinud või tundub see elementaarne, äkki olen unustanud? Igasugune tugi kulub praegu ära.

Ühesõnaga, Erik Osvald kaalub hetkel 5830 g ja on 62 cm pikk. Muus osas vastab ajalisele arengule ja on igati rõõmus ja tubli poiss, keda me lihtsalt ei jõua ära nunnutada. Ma olen nii nii õnnelik oma laste üle!

 

Vahepeal oli ka isadepäev. Käisime sel puhul isadega Vapramäel matkamas ja piknikul. Külm oli, peaks mainima. Lasteaias olid külas sõjaväelased, kes tegid koos isside ja lastega tralli.

meie issi

Anneliise tehtud võileivad

tervitused tädi Annikale :p

11.novembril tähistasime Erik Osvaldiga koos sünnipäeva. Number oli 313 :) See päev algas huvitavalt - Marko ja Anneliise koputasid mu kella 7 ajal üles ja Marko jorises sünnipäevalaulu (ausõna, ta vist peaks eelistama räppimist, sest viisist polnud juttugi, lihtsalt jorin). Anneliise oli issi esitusest nii kohkunud, et ei saanud sõnagi suust ja häbenes silmad peast välja. See oli väga naljakas ja armas ja tegelikult võiks see nii olla iga sünnipäev!
Siis lendasid issi ja Liise kodust ära, kes tööle, kes lasteaeda ja meie jäime Erksuga kahekesi. Mina üritasin veits koristada ja siis parkisin end kööki, sest õhtupoole pidid ema-isa läbi astuma.
Kella 16 ajal, kui Anne ja Rein tulid, korraldasime asja nii, et vanaisa jäi tita juurde ja vanaema tuli koos minuga Anneliisele lasteaeda järele. Oi kui rõõmus Liise oli, et sai oma kallile vanaemale oma lasteaiaelu ette näidata. Ta oli tõesti rõõmust suisa krussis!
Vanaisa sai titaga suurepäraselt hakkama - tal oli raskekahurvägi valmis (uus auto ja nutitelefon), kuidas lapsega hästi toime tulla, ainult et - seda ei läinud vaja, sest Erik põõnas terve aja.
Mingi hetk astusid puhjakad Ede ja Kaja üle ukse sisse, surusid kingituse pihku ja kadusid. Hea, et neile võileivadki tee peale kaasa sain surada. Selliseid külalisi pole ammu nähtud, loodetavasti saame ikka lähiajal kokku ka, seni minu piinlikustunne püsib.
Igatahes oli mul hea meel kõiki näha ja lastel ka, muidugi ka koeral. Ja tänusõnad ka kõigile helistajatele, smsijatele, kes me päeva põnevana hoidsid.

no näed, täpselt 3 kuud tagasi nägin sind esmakordselt!

oh seda armastust küll...ilus :)

Anneliise on paar päeva lasteaiast tulles nuianud teatrisse. Mina ei tea, kust tal see mõte pähe tulnud, aga teatripisik on lapsel sees. Ta on ühe korra elus vaid teatris käinud, aasta tagasi Vanemuises "Lotte ja kuukivi saladust" vaatamas. Igatahes mõjus lapse teatripisik mulle nii, et 21.11 läheme tütrega kahekesi "Detektiiv Lottet" vaatama, ka Vanemuisesse. Sellega on nii, et ma 2009 märtsis käisin Anetti ja Laureeniga seda vaatamas ja juhuslikult oli ka Anneliise kaasas, vaid kõhus. Oli väga tore.

20.11 on Erikul puusade ultraheliuuring lastehaiglas ja minul sünnitusmajas sünnitusjärgne kontroll. Kohtun siis oma arsti ja ämmaemandaga ning loodan väga saada selgust, mis siis ikkagi raseduse lõpus juhtus, miks läks kõik nii nagu läks, mida ma valesti tegin ja mis edasi saab. See kõik piinab mind ikka väga veel. Tajun kergeid unehäireid, ehk siis enne uinumist sähvivad mälupildid Eriku esimestest elunädalatest. Tegelikult saab alles nüüd rahulikult mõelda, meenutada, analüüsida seda, mis toimus. Sellega seoses jõuab kohale ka kõik see, mis kõik oleks võinud juhtuda, millest me oleks ilma jäänud ja mis see kõik meie pere ja eludega teinud oleks. Jumal tänatud, et kõik läks lõpuks hästi. Jumal tänatud.

Aga nüüd veel toredaid pilte. Palun!

meie lapsukesed

Tervitused!
Olen mitmeid kordi püüdnud leida aega, et siia kirja panna see trall, mis meil käib ümber imetamise. Täna, 8.11 kaalusin Erikut meie kaaluga ja sain tulemuseks 5,6 kg ehk laps on alla võtnud 200 g. Okei, kaalud on erinevad ja nii, et enne kaalun end koos lapsega ja pärast lahutan enda kaalu, ei saa ka kõige täpsemat tulemust aga suurusjärk on sama. Kurbus ja ahastus võtab võimust.

Peale Anneliise sünnipäevapidustuste lõppu hakkasin aktiivsemalt tegelema sellega, et last rohkem rinnale saada ja piima juurde tekitada. Veetsime päevi voodis, mõned päevad pudelitoitu Erik ei saanudki, harjus väiksema toidukogusega vist. Samas iga toitmine lõppes virinaga, söötsin iga tunni tagant, väljas jalutamas ei käinud, vanniskäik oli vaid kisa saatel, sest tühi kõht ei lubanud lapsel rõõmu tunda mitte millestki. Muidugi kokkuhoid oli kõva: mähkmeid ei kulu, sest laps ei pissi eriti (kakamisest rääkimata), lisatoitu ei kulu, gaasirohtu läks ka vähem, emme toidu pealt sai ka kokku hoida, sest laps tissi otsas on ebamugav süüa. Peale nelja päeva hakkasin siiski rinnapiimaasendajat juurde andma, küll topsist, siis süstlaga, lusikaga ja muidugi ka voolikusüsteemi abil. Mingi hetk algasid tissistreigid: laps karjub seni kuni tiss läheduses. Põhimõte oli see, et enne lisapiima ei saa, kui tissid tühjad. Nii mööduski vahest pool päeva söömata.
Peale 2-kuu sünnipäeva ei tule rinnapumbaga mitte piiskagi piima. Miks? Ei tea. Mõnedel pidigi see nii olema, et rinnad harjuvad vaid lapse stimulatsiooniga. Äsjasoetatud elektripump seisab niisama.

Suhtlesin imetamisnõustajaga - sellegagi on omaette nali. Nimelt kirjutasin oma murest tegelikult imetamisnõustajale kohe, kui haiglast koju sain. Arvasin juba, et läheb raskeks, laps ju niikaua pudeliga harjunud ja minul piima ei tekkinud juurde. Kirjutasin ühele, teisele, kolmandale - mitte ühtegi vastust (kusjuures nõustajad eri organisatsioonidest). Isegi mitte vastust "teie probleem on liiga keeruline ja vajab meditsiinilist nõu." Naersin Markole, et on iroonia - 5 aastat olen olnud ise nõustajarollis ja meil oli nõue, et  päringule tuleb vastata 24 tunni jooksul. Isegi kui probleem keerulisem ja nõuab konsulteerimist, siis esmane tagasiside a la "sain Teie kirja kätte ja tegelen probleemiga" on elementaarne.

Okei, see selleks. Oktoobri keskel sain ikka siis ühe nõustajaga ühendust ja tänu Facebookist leitud infole külastasime ka ühte tugigruppi ja vestlusringi.

Üleüldiselt on soovitused nii: laps rinnale 1-2 tunni tagant, kui laps magab, siis tuleb ta üles võtta. Lutt ära, pudel päevapealt ära (võib anda lisa topsist, aga väga vähe, et söögivahe täiskõhu tõttu ei pikeneks). Ühesõnaga 3 nädala jagu on nüüd kõike seda tralli tehtud ja ma kujutan juba ette seda sõimu, mis teisipäeval arstilt saan - kaaluiibe tõttu. Igatahes peale tänast kaalu peal käimist tegin lapsele 150 ml pudelisööki, mille ta hetkega ära tarbis ja nüüd mängib oma mänguasjadega juba tunni jagu (esimest korda, muide ta oskab juba natuke haarata, just nägin).

Seega täpselt nagu Anneliisega - minu õlgade peal on kaks inglikest/kuradikest.

Ühelt poolt tean, et rinnapiim on parim ja rinnaga toitev ema=hea ema ja ma tõesti lootsin, et seekord mul õnnestub (kuigi mäletan veel, et kui Erik intensiivis oli, palusin vaid, et ta terveks saaks, isegi kui jäädki pudelitoidule, saa ainult terveks). Olen teise lapsega palju rahulikum - tean, et kui ta mu peale karjub, siis ei tasu seda isiklikult võtta ja et kui ta ära karjub, siis hakkab ta sööma. Ning kui tunnen, et enam ei suuda, lähen lihtsalt korraks teise tuppa, teen endale teed vms, mitte ei töina selle kisa käes.
Topsist andmine on paras õudus - pool läheb krae vahele,  sest samal ajal ta ju vehib kätega ja sipleb täiega. Ja on oht, et tõmbab endale kopsudesse, kui liiga suur lonks saab ja kurku läheb.
Ja tegelikult on ju paremaks läinud küll, hommikuti sööb ta tissidest kõhu täis ja magab edasi, samuti öösel. Aegajalt õnnestub ka see, et ta sööb vaid rinnapiima ja 30 minuti jagu on täitsa rõõmsas tujus. Kui ma vaid talle lisapiima andma ei peaks, see rikub kõik ära. Aga jah, peale imetamist rõõmsas tujus laps teeb mind kole õnnelikuks:)

Teise õla peal olev ingel/kuradike (ma ei tea kumb) õõnestab enesekindlust, kui mõtlen, et laps on näljas. Tunnen südamerahu, kui lapsel kõht täis ja tuju hea. Kui pudel tühi, siis on selline tunne, et kõik on hästi.

Mida siis teha?



Hetkel on suurem osa pilte Erik Osvaldist, tema muutub meil nii kiiresti, et tuleb kaamera koguaeg valmis hoida :)

Tervitan teid kõiki!