Elukene detsembrikuus

Tere!
Olen olnud viimasel ajal laisk postitaja, detsembrikuu on juba oma olemuselt tavapärasest toimekam.

Mõlemad lapsed kasvavad mühinal. Anneliise fännab endiselt Lottet, raamatukogust saime Leiutajateküla raamatu ka ja nüüd loeme seda päevas 1-2 korda. Säilinud on ka Rapuntseli armastus - poroloonist punutud 1,2m pats on tal koguaeg juustes. Tõrva kaltsukast toodud haldja- ja lumehelbekese kostüüm ning liblikatiivad on ääretult populaarsed. Lasteaias tuleb kanda kas kleiti või hästi keerutavat seelikut. Püksid seisavad meil hunnikute viisi lihtsalt kapis. Ka kodus on vaid kleit ja seelik asjakohased.  Lisaks on Liise paras mürgeldis - turnib, jookseb, kiigub või hüppab. Päkapikud toovad muudkui maiustusi, peab neile rääkima, et toredad on ka mittesöödavad kingid :) Jonnid ja jorramised on vähenenud tänu advendiaja algusele.
Peamine mure on see, et söömine võtab üüratu aja ning sinna juurde kuulub kauplemine, mida ei pea sööma ja kas pool võib alles jätta. Siis tuleb söögiajal ohtralt lobiseda ja sahmerdada, nii et toit riietel ja nõud vastu põrandat kildudeks. Teine murekoht on magamaminek, sellega on vahest raskusi, aga päkapikud on tõesti abiks. Lasteaiahommikutel ärkame kell 7, et kell 8.50 lasteaeda jõuda. Kui laps saab rahulikult tegutseda, on jonni ka vähem. Mis sest, et ise tahaks nii väga magada mõni öögi 8 tundi jutti. Ahjaa, riidesse panek võtab ka terve igaviku. Issil läheb vahest kops üle maksa, kui igat asja tüdrukule seitse korda ütlema peab! Mulle tundub, et Anneliise suhe issiga läks keerulisemaks siis, kui emme titaga haiglas oli ja issile päris suur koorem jäi hallata üksipäini. Anneliise muidugi sõidab issi seljas ka täiega. Samas ma usun, et olukord paraneb, vahest on abi raamatutest, mis selgitavad 4-aastase mõttemaailma.

Suur armastus on endiselt ka väike venna. Vennakese seltsis võib veeta tunde talle lauldes, tantsides või jutustades. Mõned korrad on õeke rahutule vennakesele ka tissi pakkunud, aga sest pole asja saanud. Erik naudib õe seltskonda väga. Anneliise kutsub vennat vahest Kalli-Volli, selle nime pani ta vennaksele täitsa ise.

Erik on vist see kuu päris palju kasvanud. Riideid shoppama minnes tuleb hakata vaikselt piiluma s.68 poole, 62 on kohe kohe väikseks jäämas. Selle poolest fännan ma Lindexi kaupa, et sealsed beebiriided on nutikalt disainitud, nii et ühte riideeset saab kanda väga kaua.


Erikul on ka kaks korda päkapikud käinud. Eriku päkapikud elavad vist Vissi külas ja laupäevastel saunaõhtutel on ikka miskit beebi sussi sees ka. Esimesel korral tõid päkad kõriseva lambakese, mis käib krõpsuga ümber lapse käe või jala ning teisel korral sokid ja külmkapimagneti!

Mis poja teha oskab? No suurem osa ärkvel oleku ajast üritab ta käsi suhu toppida ja oma magusaid sõrmi lutsutades end üleni tatiseks teha. Imetamisega on praegu selline lugu, et hetkel võtab rinda päris hästi. On streigipäevi ka, mil 10 minutilise imetamise jaoks tuleb 30 minutit kisa ja hüsteerilist karjumist kuulata. Aga see läheb tavaliselt mööda. Kõige paremini õnnestub imetamine vaikses toas, pikali. Emme ei tohi rääkida ja keegi teine ka ei tohi emmega rääkida. Võõras kohas tiss ei maitse eriti üldse. Omadega naeratab kõige rohkem, võõrastega võtab tutvumine veidi aega.Teistsugused hääled hirmutavad, näiteks on Liise vahest oma kollimängudega venna täitsa endast välja ajanud. Samas masinahääled ei häiri ja lärm väsitab ning paneb lapse tuttu. 12.12 läheme taas dr.Külasepp´a ja füsioterapeudi juurde ülevaatusele.
Tita püsib järjest paremini kõhul, naudib vanniskäike, pead hoiab nagu vana mees! Haarab lelusid - lemmikud on praegu lehtpaberkäterätikud kiles ja kõik muu mis pehmelt haaratav ja kui veel krõbiseb ka, siis oi kui äge!

Mis ma veel kirjutama peaks, et aastaid hiljem endal hea oleks lugeda?
Lapsed on elu õied, tuleb tunnistada. Teise lapsega naudin beebiiga ja kodusolemist veelgi enam. Ei igatse tööd, pidusid, sõpru. See on see, mis on elu mõte ja eesmärk.

"Emme, miks sul suu number 3 on?" "see on selle pärast, et ma sulle siin musi teen, vaata niimoodi" ja emme ajab huuled torru :)

 Loomulikult on tore inimesi näha, aga ilmselt elu Puhjas ja Perekasse kuulumine annab piisavalt võimalusi sotsiaalset taset hoida. Ei tunne millestki puudust. Erik on kõhust väljas juba peagi 4 kuud ja ikka iga kord, kui teda näen, tahaksin teda kallistama, musitama söösta. Beebid lihtsalt on nii maagilised olevused. Lisaks pakub palju põnevust tõik, et see beebi tuleb meheks kasvatada. Anneliisega ma kujutan seda suureks inimeseks saamist paremini ette, enam-vähem tean ju, mida ta tunneb ja mõtleb - ta on paljuski miniversioon minust. Erik Osvald on seevastu täiesti tume maa. Kui beebi- ja väikelapseiga kord möödas on, siis läheb hirmus põnevaks! Õnneks on mul abiks Eriku isa, kes loodetavasti mäletab, kuidas oli olla väike poiss. Samuti loodan väga palju vanaisa Reinule ja ka vanaema Pillele, sest tema jällegi teab, kuidas poisse kasvatada :) Marko kukkus ju täitsa hästi välja. Olen eemalt jälgides tähele pannud, et poegi tuleb kasvatada suure armastusega ja halba sõna mitte kasutades. Ja lapse usaldust ei tohi kurjalt ära kasutada ning pole vaja ka tänitada. Aga tegelikult ma tean ka ühte kaske seal Palamusel, kust Marko käis endale vitsa võtmas. Isegi Anneliise teab. Seda kõike muidugi Marko juttude kaudu ja tänapäeval on palju teisi viise laste mõjutamiseks kui kase alla saatmine. Näiteks IPadi keeld. Pille ei saanud kuidagi Markole IPadi keeldu peale panna. Tegelikult meie ka ei saa :p

1.advendikontsert Puhjas, kus esines koor, kuhu kunagi kuulus ka emme. Kahe aasta jooksul, mil emme seal laulis, ei õnnestunud Anneliisel ühtegi esinemist külastada. Seekord siis kuulasime mõnuga. Pilt on kehva seetõttu, et ühe käega tegin pilti, teise käega hoidsin beebit.

Leia mõned sarnasused! Korduspildistamine tuleb korraldada millalgi jaanuaris.

Ja veel, selle postituse kuupäev on 8.detsember 2013. See on Pille ja Sulevi pulma-aastapäev, neil täitus 32 aastat abielu. Mulle meenus, et see on ju üks tähtpäev veel: nimelt aasta tagasi 8.detsember 2012 sain teada, et Erik Osvald on tulemas! 

Oli see alles üllatus. Oli laupäevane päev, oli Puhja jõululaada toimumise päev, olin üks korraldajatest. Puhja jõululaat tähendas seda, et sellele päevale oli eelnenud tundide kaupa kuulutuste/flaierite kujundamist, kooskõlastamist, jagamist, printimist, lõikumist ja kleepimist. Samuti tähendas see heategevusliku loterii auhindade küpsetamist. Laadapäeval fotograafitööd, loosipiletite müüki ja laudade tassimist. Seega karm nädal oli käsil.

-Muide enne, kui unustan: seoses loteriiga meenus Anneliise pettumus, kui laadale saabudes ei leidnudki ta eest Lottet, kuigi emme oli kodus rääkinud muudkui "Lotte-Rii ja Lotte-Rii" -

Aga Erik Osvaldist edasi: teise lapse tulek oli mõnevõrra üllatus. Mitte, et ma midagi oleks teinud tema tuleku takistamiseks, aga sellist kalkuleerimist nagu Anneliise puhul, küll ei olnud. Sel laupäeval, 8.detsembril 2012, oli südamesse pugenud kahtlus ja eelmisel päeval apteeki külastatud. Tegelikult olin ma testi tehes juba päris kindel. See on ikka imeline hetk küll, kui rasedustestile ilmub 2 maagilist triipu, seda ei saagi kuidagi kirjeldada. Sellest hetkest alates on tunne nagu liiguksid ringi, ilma et jalad maad puudutaksid, sest koguaeg on jube rõõmus olla :)

Erik Osvaldi issi magas sel päeval öövahetust välja, seega toimetasime laadal Liisega kahekesi. Nuputasin, et kuidas Markole öelda uudist. Ehk läheks jälle restorani? Kiire kalkulatsioon näitas, et esimese vaba õhtupoolikuni oli mitu mitu päeva ja kuidas ma kõnnin ringi, endal selline uudis kõhus! Niisiis, kui õhtul perega poodi asutasime, et miskit toidupoolist tuua õhtusöögiks, ei suutnud uudist endale hoida.

Meeles on see: jalutasime poest koju, Markol kaks rasket toidukotti üle õlgade, minul Lenna ühes käes ja kelgul istuv Liise järel lohisemas. Oli päris külm ja selge õhtu, kell oli  võibolla 18. Lumi krudises ja Puhja oli vaikne. Olime jõudnud lasteaia ette, kui ütlesin "Marko, pean sulle midagi ütlema" Jäime seisma, vaatasin Markole otsa. No muidugi hääl hakkas värisema ja õnnepisar trügis silmanurka. Ta ei lubanudki mul lauset lõpetada (tobu!) vaid teatas "sa oled rase!" "No jah, nii ta on" ütlesin mina.

 Marko lihtsalt armastab alati teiste inimeste lauseid lõpetada, ma saan aru küll, nii paistab ta targem ja tarkus on üks tema viiest parimast loomuomadusest, heh-heh-heh (see on nüüd meie omavaheline nali, Marko saab aru, kui loeb:).

Kõndisime edasi. Marko oli täiesti vait. Läksime üle sõidutee. Jõudsime Viljandi tee 30 maja parklani ja siis ta haaras mul ümbert kinni, andis musi ja ütles "aga palju õnne meile siis" :) Ning sellest hetkest märkasin, et ka Marko jalad ei puudutanud enam maad. Käis ringi, kergelt lollakas naeratus näol - samasugune nagu minulgi. Markole lihtsalt sobivad titad.

Järgmisel päeval, pühapäeval, 9.detsembril saabusid voodisse pannkoogid ja kohv :) Allpool mõned pildid sellest päevast, mil meie Markoga juba teadsime. Anneliise, vaene väike tulevane suur õde, oli veel õndsas teadmatuses.

ehe näide lollakast naeratusest :)

vahel meenutan aega, kui Anneliise oli kogu mu maailm, minu päike ja kuu ja minu elu eesmärk oli võimaldada talle parimad tingimused kasvamiseks. Nüüd on sellesse maailma lisandunud Erik Osvald ja Anneliiseke peab emme maailma vennaga jagama. Kui armastust saab lõdvalt korrutada kahega, siis emme ööpäevas on endiselt vaid 24 tundi ja seda aega nüüd Liise jagama peabki.